Kommentaar ülesanne 6 kohta

Mhh, mingi jama on. Mulle oleks meeldinud jätta sisse ka lõigud, st siis, et mitte jätta teksti nii üksteise otsa, kuid miskipärast see mul seekord ei õnnestunud. Muutsin omaarust mitu korda aga ilma igasuguse tulemuseta. Mhh, mulle ei meeldi sellised asjad :(

Ülesanne 6

Ülesandeks on kirjeldada üht veebikeskkonda ja sealseid inimsuhteid.
Otsustasin kirjeldada Orkutit, sest see on ainus, mida ise aktiivsemalt külastan.


Mis on Orkut.com?

Orkut on Interneti-kommuun, mis on mõeldud ühiskondliku elu aktiveerimiseks ja stimuleerimiseks. Orkuti seltskonnavõrgustik võib aidata säilitada piltide ja sõnumite abil olemasolevaid suhteid ning soetada uusi tutvusi inimestega, kellega ei ole varem kohtunud (http://www.orkut.com/About.aspx).

Orkut teeb lihtsaks nende inimeste leidmise, kellega on ühised hobid ja huvid, romantiliste suhete otsimise või uute ärikontaktide loomise. Saab ka luua mitmekülgseid Interneti-kommuune ning nendega ühineda, et arutada jooksvaid sündmusi, leida endisi koolikaaslasi või isegi lemmikretsepte vahetada (http://www.orkut.com/About.aspx).

See, kellega suhelda, on täiesti enda otsustada. Enne kui saada mõne orkuti liikmega tuttavaks, on võimalik vaadata tema profiili ja isegi uurida, kuidas ta on sinuga läbi sõprade võrgustiku ühendatud (http://www.orkut.com/About.aspx).

Vikipeedias antav kirjeldus Orkuti kohta:

Orkut on Google'i poolt arendatav suhtlusvõrgustik, mille eesmärgiks on olla kohaks, kus kasutajad saavad uute sõpradega kohtuda ja omavahel suhelda. Lisaks on seal olemas ka community'd ehk kogukonnad, mis ühendavad erinevaid kasutajaid. Kuni 2006. aasta oktoobrini sai orkutiga liituda ainult siis, kui olemasolev kasutaja kutsus. Nüüdseks pole liitumiseks kutset vaja.Sait hakkas tööle 22. jaanuaril 2004. Selle kirjutas Google'i töötaja Orkut Büyükkökten vabast ajast, mis Google'i töötajatele oli lubatud.Algselt nähti Orkuti kasutajaid eliitsetena, sest liituda sai vaid kutse läbi ja esimesed kasutajad said kutse Orkutilt endalt. Kuid 2004. aasta juuli lõpus ületas kasutajate arv juba miljoni piiri, ning septembri lõpus kahe miljoni piiri (http://et.wikipedia.org/wiki/Orkut).

Mina sain kutse Orkutisse oma õelt. Esialgu olin üsna neutraalne, sest ei olnud seni erilist huvi tundnud erinevate suhtlusportaalide vastu. Otsustasin siiski oma konto luua ja nüüd pean tunnistama, et ei kahetse. Usun, et eks paljud inimesed võivad olla erinevate suhtlusportaalide suhtes negatiivselt meelestatud kuna meedias on kajastatud üsna palju erinevaid negatiivseid sündmusi. Mina isiklikult kasutan Orkutit selleks, et oma sõprade-tuttavate tegemistel n-ö "silm peal" hoida. Paratamatus on see, et lasteaia või koolikaaslased on läinud õppima ja/või elama kusagile mujale ning seetõttu võib tekkida oht, et suhtlus jääb soiku. Kõikide telefoninumbreid ikka ei tea ja helistamine on kulukas ka. Fakt on ka see, et kõigiga ei suhtlegi nii tihedalt, kuid samas tahaks teada, et kuidas neil läheb ja millega tegelevad. Toon siinkohal näite: plaanis pidada klassikokkutulekut, lõpetamine oli umbes 6-7 aastat tagasi. Inimesed on kas töö või siis mõne muu põhjuse tõttu asunud kaugemale elama, seega on üsna raske leida kontakti. Orkuti kaudu on üsna lihtne leida selle inimese kohta informatsiooni, kui tal on seal oma konto olemas. Isegi kui tal omal kontot pole, siis on äkki õel, vennal või lähedasemal sõbrannal...seega mingil viisil selle inimeseni ikka jõuab.

Tore on vaadata inimeste pilte, kui paar aastat või rohkem kohtunud pole. Mina näiteks leidsin alles eelmisel aastal üles sealt oma kaks sugulast, kellega lapsepõlves sai vanavanemate kaudu suheldud. Mingil põhjusel, vanemaks saades ja puberteedi ilmnedes vajus see suhtlus soiku. Nüüd võin tõdeda, et oleme jälle hakanud üksteise tegemiste kohta huvi tundma.

Leian, et minu jaoks on Orkuti keskkond ohutu, kuna ma ei avalikusta seal üleliia isiklikke andmeid ning suhtlen seal vaid lähemate tuttavatega. On võimalik oma profiili lehele üles panna erinevaid videosid ning pilte. Kel soovi, võib anda enda kohta üsna isikliku kirjelduse. Teise inimese pilte on võimalik muidugi kommenteerida. Meeldib mulle Orkuti puhul see, et kui ma ikka ei taha, siis kõik inimesed minu pilte vaadata ei saa, valin näiteks ainult sõbrad.

Viimase n-ö "üllitisena" olen tähele pannud, et saab reklaame üles riputada. Ise ma seda teinud ei ole, sest pole seni vaja läinud.

Orkutis on olemas ka erinvad kommuunid, millega liituda. Mõnel inimesel on neid seal terve pikk rida. Minu kommuunidega liitumine on peamiselt seotud minu huvialadega.

Ise külastan Orkutit ca 4-5 korda nädalas ning leian, et see on igati sõbralik keskkond, vähemalt minu jaoks. Need, kellel tekivadki seal mingisugused probleemid on tõenäoliselt ise süüdi (kas siis valivad sõprade listi valesid inimesi, lisavad oma profiilile kahtlaseid pilte või avalikustavad liialt isiklikke andmeid). Viimast punkti ei soovita ma kohe kindlasti!!!

Lõppu lisaksin siis võrgusuhtlemise 10 käsku:

1. Ole inimene

2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus

3. Tea, kus sa oled

4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust

5. Näe võrgus hea välja

6. Jaga oma teadmisi

7. Aita piirata sõimusõdu

8. Austa teiste inimeste privaatsust

9. Ära kuritarvita oma võimu

10. Andesta teistele nende eksimused (Kikkas, 2009).

Ise tahaksin veel lisada minu arvates olulise punkti selle kohta, et kindlasti tuleks tutvuda REEGLITEGA, mis erinevatel veebikeskkondadel kusagile kirja on pandud. Tutvumisest ainuüksi muidugi ei piisa, neid tuleb ka järgida!

Kasutatud allikad:

1. Kaido Kikkas, 2009. Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/Internetisuhtlusest

Loetud 12.10.2009

2. http://et.wikipedia.org/wiki/Orkut

Loetud 12.10.2009

3. http://www.orkut.com/About.aspx

Loetud 12.10.2009

Ülesanne 5

Analüüsimiseks valisin Helen Voogi kodulehekülje, mis asub aadressil
http://rennopaat.com/ajutine/HelenVoog/

Alustuseks pean kohe ütlema, et Heleni kodulehe avaleht on väga ilusa kujundusega. Nimetatud lehel on kenasti kirjas, mida (millist informatsiooni) antud kodulehelt leida võib. Ühe lingi avamisel on juttu Betti Alverist ning tema loomingust, teisele lingile klikates on võimalik lugeda Betti Alveri luuletusi. Kuna avalehel on kirjas, et koduleht on eesti luuletajaid ning nende loomingut tutvustav, siis võin oletada, et tulevikus on Helenil plaanis seda ka täiendada.

Olen arvamusel, et Heleni koduleht on standarditele vastav ning lisaks silmaga nähtavale kontrollisin seda ka validaatori abil. Nii esimese, teise kui ka kolmanda lehekülje kohta andis validaator kolm hoiatust.

Igal leheküljel on olemas graafiline element ning lingil on kirjas seal leiduv informatsioon.

Plussina tahaksin välja tuua veel selle, et iga teema lõpus on olemas kasutatud materjalide aadress.

Minu arvates on Heleni kodulehe kujundus väga armas ning naiselik.

Ülesanne 2

Nonii...et siis alates tänasest sai ka minu koduleht avalikkusele nähtavaks. Närvirakke on kulutatud ohtralt, korduvalt on leidunud peas loobumise mõtteid. Sellest hoolimata valmis ta mul sai. Et siis kodulehe teemast - valisin midagi enesele südamelähedast ning sellest tulenevalt sai veebilehe teemaks HUNT. Tegemist on minu lemmikloomaga.

Veebilehe koostamise kogemus mul varem puudus ning kui jätta kõrvale kulutatud närvirakkude suur kogus, siis võib ilmselt öelda, et kodulehe valmistamise õppimine osutub mulle tulevikus ilmselt kasulikuks oskuseks. Need koodid ajasid muidugi pea sassi, kuid polegi öeldud, et elu peab kerge olema.

Jätkan veebilehe valmimise kirjeldust veidi hiljem, kuid leiate minu kodulehe aadressilt http://www.tlu.ee/~sinakas

Ülesanne 4

IT-tugilahendused on tugitehnoloogia haru, mis puudutab infotehnoloogiat, seda nii riistvara kui tarkvara osas. IT-tugilahendustena võib vaadelda ka tavapäraseid IT-lahendusi, mis aitavad puuetega inimestel paremini ühiskonnas toime tulla. Näiteks raske liikumispuude tõttu harva kodust välja pääsevale inimesele on oluliseks tugilahenduseks ka tavaline internetiühendus ja arvuti (eeldusel, et ta saab tavalist arvutit kasutada). http://itiabi.elil.ee/index.php/Mis_on_IT-tugilahendused?



Kõigepealt tahaksin öelda, et paljude inimeste arvates ei käi pimedad inimesed kunagi arvutis. Heal juhul on inimesed kuulnud punktkirjast, kuid punktkirjaklaviatuur - see on nende jaoks uudis. Rääkimata siis pimedatele mõeldud ekraanilugejast või vaegnägijate abistajast ekraanisuurendajast. Oma ülesande teostamisel otsustasingi võrrelda just neid kahte tugitehnoloogia olulist toodet.



Ekraanilugeja (screen reader) on enamasti tarkvarasüsteem, mis püüab tuvastada ekraanile kirjutatud teksti. Tulemus saadetakse kas kõnesüntesaatorile (heliväljund), punktkirjamonitorile või -printerile (Kikkas, 2009).



Ekraanilugeja peamisteks kasutajateks on raske nägemispuudega inimesed, kes ei saa kuvariga töötada. Ekraanilugeja eeldab kasutatavalt riist- ja tarkvaralt reeglina teatavate nõuete täitmist (näiteks loetavate veebilehtede vastavust ametlikule standardile).

Tänapäevastel operatsioonisüsteemidel on olemas ka ekraanilugeja, kuid nende võimsus ja kasutatavus on erinevad - Windows 2000, XP ja Vista sisaldavad küllalt algelist Narratori, samas MacOS X süsteemides sisalduv VoiceOver on tunduvalt võimsam. Viimastel aastatel on kiiresti arenenud ka Linuxi ekraanilugejad .(http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraanilugeja).

Ekraanisuurendus (luup) on vaegnägijatele mõeldud tarkvara, mis kuvab ekraanile luubina toimiva akna. Akna ja/või hiirekursori liigutamisel kuvatakse aknas teatud osa ekraanist suurendatuna (tüüpiliselt 2-16 korda). Mõned ekraaniluubid töötavad koos ekraanilugejatega, s.t. koos suurendusega loetakse luubi alla jäänud tekst ka ette. Windows XP-l ja Vistal on lihtne luup süsteemiga kaasas (http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraanisuurendus_(luup)

Peamised probleemid, mis suurendajaga esinevad:

• suurema suurendusfaktori korral on pilt paratamatult kole ja karvane ning suurendatud teksti on raske lugeda.
• "luubi" juhtimine ekraanil - mõni programm üritab automaatselt fokuseeruda enda arvates kõige tähtsamale ekraaniobjektile, see aga ei pruugi alati kokku langeda kasutaja soovide ja vajadustega.
• juba eespool mainitud sõltuvus graafikadraiveritest ja standardsete tarkvaralahenduste eeldamine.

Sedalaadi tarkvara on saadaval peamiselt Windowsile, nii tasulisi (ca 400$), kui tasuta (Kikkas, 2009).

Olen arvamusel, et eks nii häid kui ka halbu omadusi esineb mõlema tehnoloogia puhul. Tahan või ei, aga esimese miinusena n-ö torkab pähe mõlema tehnolooga kallis hind. Samas ekraanilugeja kõige olulisem pluss ongi see, et tänu nimetatud tugitehnoloogiale saavad arvutit kasutada ka pimedad või siis raske nägemispuudega inimesed.

Ekraanisuurenduse miinuseks saab pidada asjaolu, et kiri võib muutuda raskesti loetavaks. Seega peavad kindlasti olema täidetud kõik muud vajalikud eeldused, et teksti suurendamine oleks ennekõike ikkagi efektiivne ning selle tulemusena oleks tekst loetav.

Mõningatest negatiivsetest punktidest hoolimata leian, et tugitehnoloogia olemasolu on väga tänuväärne ning abiks paljudele erivajadustega inimestele. See on oluline samm erivajadustega inimeste kaasamiseks ühiskonda, pakkudes neile tuge võimalikult täisväärtusliku elu elamiseks.

Ühelt väga huvitavalt leheküljelt leidsin sellise aruka jutu: kuna rahvaraamatukogude töö tulemuslikkus on oma olemuselt seotud sotsiaalsete kohustustega, on töötulemused optimaalsed vaid juhul, kui avalikku teenust pakkuvad raamatukogud on katalüsaatoriks puuetega inimeste elus ja pakuvad neile võimalust täiel määral ühiskonnaelus osaleda.

Valdkonnad mida muuta:

• Esiteks tuleb teha võimalikuks kogukonna iga liikme füüsiline juurdepääs teenustele. Arvestada tuleb nii lugejaid, kelle kõndimisvõime on (ajutiselt) halvenenud kui ka ratastooli kasutajaid.
• Teiseks peavad raamatukogud suutma tagada intellektuaalse juurdepääsu, muretsedes alternatiivsetes vormingutes materjale või pakkudes tehnilisi erivahendeid, et trükised oleksid juurdepääsetavad nägemis- või lugemisvaegusega või õpiraskustega inimestele.
• Kolmandaks tuleb arendada raamatukogutöötajate teadlikkust puuetega inimeste vajadustest. Seda tuleks kindlasti õpetada tulevastele raamatukoguhoidjatele ja pakkuda ka vastavat täienduskoolitust tegevtöötajaile.

Juurdepääs rahvaraamatukogudele ja nende teenustele peab rajanema kolmel järgmisel põhimõttel: sidusus, võrdsus ja iseseisvus “Puuetega inimeste täielikuks kaasamiseks lugejatena tuleks välja töötada kohane tegevuspoliitika ja sobivad teenused. Neil peaks olema teistega võrdne juurdepääs teenustele, eriti infoteenustele ning nad peaksid saama teenustele juurde pääseda ja neid kasutada iseseisvalt. Raamatukogujuhid, kes seda väljakutset vastu ei võta, tõrjuvad (puuetega) inimesi raamatukogu- ja infoteenuste kasutamisest eemale.” (http://www.nlib.ee/html/rkogud/pulman/1_osa/puuded_ter.html#accessvirtual)

Eelpool nimetatud lehekülge soovitaksin kõigil huvitundjatel lähemalt lugeda, sest mõtlemisainet andis see igatahes minule palju. Kahjuks pean ma ka oma selle kirjatüki lõpus tõdema, et minu kodukohas ja selle lähiümbruses on selliste tugiteenuste olemasolu tagasihoidlikult öeldes vägagi puudulik.

Kasutatud allikad:

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia#Tavaline_vs_eriline

Loetud 03.10.2009

http://itiabi.elil.ee/index.php/Esileht

Loetud 04.10.2009

http://www.nlib.ee/html/rkogud/pulman/1_osa/puuded_ter.html#accessvirtual

Loetud 04.10.2009