Kõigepealt tahaksin öelda, et paljude inimeste arvates ei käi pimedad inimesed kunagi arvutis. Heal juhul on inimesed kuulnud punktkirjast, kuid punktkirjaklaviatuur - see on nende jaoks uudis. Rääkimata siis pimedatele mõeldud ekraanilugejast või vaegnägijate abistajast ekraanisuurendajast. Oma ülesande teostamisel otsustasingi võrrelda just neid kahte tugitehnoloogia olulist toodet.
Ekraanilugeja (screen reader) on enamasti tarkvarasüsteem, mis püüab tuvastada ekraanile kirjutatud teksti. Tulemus saadetakse kas kõnesüntesaatorile (heliväljund), punktkirjamonitorile või -printerile (Kikkas, 2009).
Ekraanilugeja peamisteks kasutajateks on raske nägemispuudega inimesed, kes ei saa kuvariga töötada. Ekraanilugeja eeldab kasutatavalt riist- ja tarkvaralt reeglina teatavate nõuete täitmist (näiteks loetavate veebilehtede vastavust ametlikule standardile).
Ekraanisuurendus (luup) on vaegnägijatele mõeldud tarkvara, mis kuvab ekraanile luubina toimiva akna. Akna ja/või hiirekursori liigutamisel kuvatakse aknas teatud osa ekraanist suurendatuna (tüüpiliselt 2-16 korda). Mõned ekraaniluubid töötavad koos ekraanilugejatega, s.t. koos suurendusega loetakse luubi alla jäänud tekst ka ette. Windows XP-l ja Vistal on lihtne luup süsteemiga kaasas (http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraanisuurendus_(luup)
Peamised probleemid, mis suurendajaga esinevad:
- suurema suurendusfaktori korral on pilt paratamatult kole ja karvane ning suurendatud teksti on raske lugeda.
- "luubi" juhtimine ekraanil - mõni programm üritab automaatselt fokuseeruda enda arvates kõige tähtsamale ekraaniobjektile, see aga ei pruugi alati kokku langeda kasutaja soovide ja vajadustega.
- juba eespool mainitud sõltuvus graafikadraiveritest ja standardsete tarkvaralahenduste eeldamine.
Sedalaadi tarkvara on saadaval peamiselt Windowsile, nii tasulisi (ca 400$), kui tasuta (Kikkas, 2009).
Olen arvamusel, et eks nii häid kui ka halbu omadusi esineb mõlema tehnoloogia puhul. Tahan või ei, aga esimese miinusena n-ö torkab pähe mõlema tehnolooga kallis hind. Samas ekraanilugeja kõige olulisem pluss ongi see, et tänu nimetatud tugitehnoloogiale saavad arvutit kasutada ka pimedad või siis raske nägemispuudega inimesed.
Ekraanisuurenduse miinuseks saab pidada asjaolu, et kiri võib muutuda raskesti loetavaks. Seega peavad kindlasti olema täidetud kõik muud vajalikud eeldused, et teksti suurendamine oleks ennekõike ikkagi efektiivne ning selle tulemusena oleks tekst loetav.
Mõningatest negatiivsetest punktidest hoolimata leian, et tugitehnoloogia olemasolu on väga tänuväärne ning abiks paljudele erivajadustega inimestele. See on oluline samm erivajadustega inimeste kaasamiseks ühiskonda, pakkudes neile tuge võimalikult täisväärtusliku elu elamiseks.
Ühelt väga huvitavalt leheküljelt leidsin sellise aruka jutu: kuna rahvaraamatukogude töö tulemuslikkus on oma olemuselt seotud sotsiaalsete kohustustega, on töötulemused optimaalsed vaid juhul, kui avalikku teenust pakkuvad raamatukogud on katalüsaatoriks puuetega inimeste elus ja pakuvad neile võimalust täiel määral ühiskonnaelus osaleda.
Valdkonnad mida muuta:
- Esiteks tuleb teha võimalikuks kogukonna iga liikme füüsiline juurdepääs teenustele. Arvestada tuleb nii lugejaid, kelle kõndimisvõime on (ajutiselt) halvenenud kui ka ratastooli kasutajaid.
- Teiseks peavad raamatukogud suutma tagada intellektuaalse juurdepääsu, muretsedes alternatiivsetes vormingutes materjale või pakkudes tehnilisi erivahendeid, et trükised oleksid juurdepääsetavad nägemis- või lugemisvaegusega või õpiraskustega inimestele.
- Kolmandaks tuleb arendada raamatukogutöötajate teadlikkust puuetega inimeste vajadustest. Seda tuleks kindlasti õpetada tulevastele raamatukoguhoidjatele ja pakkuda ka vastavat täienduskoolitust tegevtöötajaile.
Juurdepääs rahvaraamatukogudele ja nende teenustele peab rajanema kolmel järgmisel põhimõttel: sidusus, võrdsus ja iseseisvus “Puuetega inimeste täielikuks kaasamiseks lugejatena tuleks välja töötada kohane tegevuspoliitika ja sobivad teenused. Neil peaks olema teistega võrdne juurdepääs teenustele, eriti infoteenustele ning nad peaksid saama teenustele juurde pääseda ja neid kasutada iseseisvalt. Raamatukogujuhid, kes seda väljakutset vastu ei võta, tõrjuvad (puuetega) inimesi raamatukogu- ja infoteenuste kasutamisest eemale.” (http://www.nlib.ee/html/rkogud/pulman/1_osa/puuded_ter.html#accessvirtual)
Eelpool nimetatud lehekülge soovitaksin kõigil huvitundjatel lähemalt lugeda, sest mõtlemisainet andis see igatahes minule palju. Kahjuks pean ma ka oma selle kirjatüki lõpus tõdema, et minu kodukohas ja selle lähiümbruses on selliste tugiteenuste olemasolu tagasihoidlikult öeldes vägagi puudulik.
Kasutatud allikad:
Loetud 03.10.2009
http://itiabi.elil.ee/index.php/Esileht
Loetud 04.10.2009
http://www.nlib.ee/html/rkogud/pulman/1_osa/puuded_ter.html#accessvirtual
Loetud 04.10.2009
Ül.4 on korralikult täidetud!
ReplyDelete